Žürii esimees Tunne Kelam: kommunismiohvrid väärivad ühist mälestuspaika

Eesti ajalugu on näidanud meie rahvale, kui raskelt võidetakse kätte oma riik, vabadus ja demokraatia ja kuidas neid iseenesestmõistetavaks pidades võib nad kaotada. Nii nagu eile, peame ka täna ja homme seisma oma riigi, vabaduse ja demokraatia eest. Meie rahva ja riigi püsimiseks peame teadma olnut, hoolima oma kaasmaalaste saatusest ja mälestusi edasi kandes tegema kõik, et kurjus ei korduks.

Kommunistlik režiim nõudis ainuüksi Eestis sadu tuhandeid ohvreid tapetute, vangistatute, küüditatute, põgenike ja tagakiusatutena. Need kannatused tõestavad üht: millise jõhkruse ja põhjalikkusega totalitaarsed okupatsioonid purustasid ja paiskasid segamini ühe väikese rahva normaalse ja stabiilse elu. Rahvas asetati peaaegu üleöö ratastele, paatidesse, kisti eemale oma kodudest nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Sest need, keda ei mõrvatud, keda ei vangistatud ega küüditatud Siberisse, küüditati oma kodudest vaimselt, neilt võõrandati vabade kodanike ühiskond selle põlisväärtustega, turvatunne, perekonnakeskne elu.

Tõsi, eestlased on niihästi eraelus kui ka kollektiivselt suutnud mineviku tragöödiast enamasti üle olla. Selles on avaldunud meie ellujäämise tahe, usk paremasse ja õiglasemasse homsesse, aga ka sügav sisemine kultuurieetika. Eesti rahvas ei suuda elada kättemaksust, vihkamisest ega alalisest ebaõiglustundest. Kuid samas kogeme, kuidas pragmaatilised püüded keskenduda ainuüksi tänapäevale kasvatavad suures osas meie rahvast ebakindlust, süvendavad ebaõigluse tunnet ja tekitavad sisemisi lõhesid. Minevikku ei saa ega tohi unustada. Sest üksnes lähimineviku kuritegelike režiimide täiemahuline teadvustamine on tagatis, et totalitaarse võimu ihkajate inimsus- ja rahvusevastased kuriteod ei kordu iial.

Eesti on teinud paljutki kommunistliku režiimi kuritegude teadvustamisel ja ohvrite mälestamisel, kuid meil on siiamaani puudu ühine mälestuspaik. Mälestuspaik, mis ühest küljest kinnitaks ohvritele, et hoolimata suurtest kannatustest ja ajutisest lootusetustundest saavad ajaloo palge ees kuritegelikud režiimid lõpuks õiglaselt hukka mõistetud ja ohvrite kannatused väärikalt mälestatud. Teisalt peab see mälestuspaik meid ja järeltulevaid põlvi ajaloo hoiatusena manitsema, et oma riiki, vabadust ja demokraatiat tuleb pidevalt hoida ja kaitsta.

Maarjamäe on meie maa ja ajaloo sümbol. Paik, kus meri kohtub maaga ja kus silmapiiril ajalik vajub ajatuks. Eri okupatsioonirežiimid on jätnud siia oma nähtavaid arme, kuid see maa on meie oma ja me ise kujundame oma ajalugu. Kommunismiohvrite memoriaali rajamine Maarjamäele oleks selle kohta parim kinnitus.

Kommunimiohvrite memoriaali loomine on ulatuslik ettevõtmine, aga ohvrid väärivad seda. See mälestuspaik peab valmima meie kõigi ühise töö ja pingutuse tulemusel. See töö saab meid üksnes liita, mitte kunagi ega mingil tingimusel lahutada.

tunne_kelam  Tunne Kelam, žürii esimees

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga